Minu maailmas on sellised pätsid rännumehed, nagu soomlased neid kutsuvad, eesti keeles on nad vist niisama kuklid. Igastahes, nende leivakeste retsepti leitsin siit ja mul on ülihea meel, et ma neid teha viitsisin, sest ma ei kujuta oma elu enam nendeta ette. Ka meie leivakorvikesest kaovad nad imeväel ja kui maja leivalõhna täis, siis käiakse nurumas, et kas võib juba süüa. Juba viimased kolm nädalat teen selle leivaga kooli ühte ja sama kalaburgerit kaasa. Ja ikka ja jälle saan riielda, et ma tulen oma imehästi lõhnavate võileibadega, samal ajal kui teised meie imelist koolitoitu söövad.
Kui tervislikkusest rääkida, siis nad on täpselt sama kasulikud, kui üks tavaline juuretisega tehtud leib, kuigi neid on hulka lihtsam teha ja minu meelest maitsevad paremini ka.
Kui aus olla siis mina lugesin korra selle retsepti läbi, aga otsustasin, et ma ei viitsi midagi mõõtma ega kaaluma hakata, niiet panin kõike silmajärgi. Siiamaani pole untsu läinud, võin ainult mainida, et paksema tainaga tulevad mõnusamad kuklid, mida saab ilusti keskelt pooleks lõigata. Selle operatsiooni soovitan ettevõtta alles siis kui leivad jahtunud on, sest muidu on nad hirmus nätsked.
Kuna päevalilleseemned said eelmise leivateoga otsa, ja mul ei olnud poes meeles neid osta, siis seekord panin kanepiseemneid. See pruun mögin on maltoos ehk linnasesiirup, mida kasutan suhkru asemel.
Sellel leivateol sai tainas liiga paks, niiet koorikusse tekkisid praod. Maitses, aga ikka hästi.
No comments:
Post a Comment